Iga hea asi saab kord otsa.
Aga sellest pole tegelikult midagi, sest meile jäävad mõnusad mälestused, hindamatud kogemused ja tihti ka märkamatult kogutud teadmised.
Meie vutiprojekt on läbi saanud. Üliedukalt, sest 96 vutimunast koorus kokku 66 väikest vutikest. Teadjad ütlevad, et see on väga hea tulemus.
Kooli laborimeeskonna poolt turgutati asjalikuks ka alguses abitud tibukesed. Neil väetikestel oli lausa oma osakond, harjutused iseseisvaks eluks, toetav teraapia ja ööpäevaringne jälgimine tegid neistki igati asjalikud vutikesed.
Nädalavahetuse järel nägi igaüks kui silmnähtavalt meie vutivägi kosunud oli. Pisikesed pead, aga kehad juba nagu pallikesed. Ja kogu see kollase-mustakirju kamp muudkui siblis ja sõi, magas ja jõi. Piiksumine ning trügimine sinna juurde. Väga asjalikud noored vutikesed.
Nõnda antigi esmaspäeval teada, et käes on viimane võimalus oma silmaga meie vutiperet näha ja nendele enne lahkumist head soovid kaasa anda. Õhtupoolikul rändasid vutitibud kodutallu, kus rohkem ruumi ja palju omasuguseid. Soovime neile mõnusat vutielu!
Laboris on nüüd vaikne. Ehkki järgmine seiklus on juba küpsemas… Räägitakse midagi liblikatest?
Aitäh, aitäh, aitäh,armsad õpetajad Kristi, Lorina, Helen ja kõik taustajõud! Selline õppimine on põnev ning me oleme tõesti väga tänulikud, et saime seda tänu teile kogeda.
Siiski me mõistame nüüd ka seda, palju nähtamatut tööd kõige selle taga on.
Sellegipoolest kuulutame kõigile, et põnevad projektiideed on Hammerbecki koolis oodatud. Koos pole miski võimatu!
Õpetaja Siiri Sitska