Ühes emakeele tunnis tuli 2b klassil jutuks, kuidas vanasti polnudki lastel telefone, ei saanud helistada igasse kodusse ja ühenduse hoidmiseks, uudiste vahetamiseks kirjutati omavahel kirju. Tänapäeval pole see enam väga kombeks, sest asemele on tulnud kiiremad ja mugavamad viisid üksteisega suhtlemiseks.
Siiski tundus kirja kirjutamine või koguni kirja saamine nii põnev ja seepärast otsustatigi üheskoos, et iga laps kirjutab kirja oma vanavanemale. Suurem hulk lapsi kirjutas vanaemale, aga oli ka neid, kes kirjutasid vanaisale.
Kõigepealt tuli plaan kodus vanematele ära rääkida, sest tarvis oli ju vanaema aadressi ja kirjaümbrikut margiga. Selgeks sai seegi, et margiga tasutakse selle eest, et sinu kiri õigele aadressile kohale viiakse.
Ümbrikud aadressidega jõudsidki kooli, aga seal selgus, et kõigil pole peal postiindeksit. See numbririda on samuti vajalik selleks, et kiri kiiresti õigesse kohta jõuaks. Õnneks sai õpetaja abiga kõik indeksid internetist järele vaadata ja ümbrikud saidki valmis.
Nüüd tuli kirja kirjutama hakata.
Kõigepealt kirjutasime mustandi. Mustandis saab teha muudatusi, parandada ära sisselipsanud kirjavead ja mõelda paigutuse peale. Õpetaja vaatas iga kirja üle, andis nõu ja kirjutas mõne raskema sõna tahvilegi. Nõnda oli kindel, et kõik sai kirja täpselt nii nagu kirjakirjutaja soovis.
Nüüd kirjutasime kirja puhtalt ümber. Selle jaoks andis õpetaja ilusa kirjapaberi, millel pildidki peal. Kõik pingutasid hoolega, et kiri saaks vigadeta ja kauni käekirjaga kirjutatud. Lõpuks värviti veel kirjapaberil olevad pildid ka värviliseks.
Õpetaja näitas ette, kuidas voltida kiri kokku nii, et see täpselt ümbrikusse mahuks ja siis tuligi veel vaid ümbrik kinni kleepida. Naljakas, et vanasti limpsiti ümbrikut keelega kinnikleepimiseks. Nüüd tuleb vaid pabeririba ära tõmmata ja saabki ümbriku kinni liimida.
Kirjad olid valmis, nüüd tuli need posti panna. Koolimaja lähedal on oranž postkast, kuhu kogu klass oma kirjad üheskoos viis. Postkastilt saime teada, et tööpäeva hommikuti kell 9.00 seda tühjendatakse. Iga laps lasi oma kirja postkasti ja nii need kirjad teele läksid.
Tänaseks on teada, et paljud vanavanemad on oma kirja juba kätte saanud. Kiri oli vahva üllatus ja lapsed on kõik kiita saanud. Põnevust aga veel jagub, sest iga laps palus oma vanavanemal vastu ka kirjutada. Järgmisel nädalal tuleb iga päev hoolega postkasti vaadata…
2b klassi õpetaja Siiri Sitska